8.2 C
Kuressaare
Teisipäev, 19. oktoober 2021

Mälestuskivi Roomassaares ootab

Sadamas eraldati mehed peredest ja suleti arreteeritutena laevatrümmi luku taha. Oma peret nägi enamik siis viimast korda.
Seekord saadeti Siberi-teele rohkem inimesi kui kaks nädalat varem Jaagarahult. Täpset arvu ei saagi veel öelda.
Möödunud detsembris juhtusin kokku ühe Leisi vallast Triigist pärit naisega. Kuulnud, et mina represseerituna saan aasta jooksul kasutada tasuta taastusravi tuhande krooni eest, ütles ta, et ka tema on represseeritu. 14aastasena oli ta koos kahe õe ja emaga olnud ka Harkus. Ta olevat püüdnud arhiivist selle kohta tõendit saada, ent talle vastatud, et neil ei ole andmeid Harkus olnute kohta. Sellega oli tema asjaajamine lõppenud. Kontrollisin Juta Vessiku ja Peep Varju koostatud brošüürikest – tõesti ei olnud seal ühtegi Kallase-nimelist naist. Rääkisin tema loost pensioniameti töötajaga. Too ütles, et on täiesti võimalik, et kõiki ei ole suudetud kindlaks teha. Soovitas esitada pensioniametile kõik tal olemasolevad paberid – isa surmatunnistus, arhiivi vastus ja muud. Selle aasta algul sai ta represseeritu tunnistuse. See ei tarvitse olla ainujuhtum, seetõttu ei julge ma öelda, kui palju inimesi 1. juulil 66 aastat tagasi Roomassaarest Siberi-teele saadeti.
Sõja tõttu oli organiseerijatel raske kogu seda rahvahulka itta toimetada, seetõttu pandi naised lastega Harku vanglasse, mehed esialgu Patareisse. Paari nädala pärast, kui mehed olid üle kuulatud, vabastati mõned ja lasti vabaks. Üle kahesaja mehe saadeti rongiga ida suunas. Pärast terve kuu kestnud mitme pikema peatusega sõitu jõudis rong Irkutskisse. Seal mõistis tribunal 40 meest mahalaskmisele, ülejäänud saadeti vangilaagritesse. Neist suri lähema kahe aasta jooksul ebainimlike tingimuste tõttu enamik. Ainult 14 meest, kes olid laagris saanud mõne kergema tööotsa, pääses 15 või enam aasta pärast eluga tagasi.
Naised ja lapsed vabastati ning veeti augusti lõpuks kõik Harkust ära. Esialgu lubati mõnel neist minna Läänemaale sugulaste juurde.
Möödunud aasta 1. juulil kohtusid Roomassaare mälestuskivi juures mõned Harku rohelise maja lapsed ning otsustasid korraldada koosistumise, et meenutada möödunut. Tänu pr Kadarikule saigi see teoks. Südame on teinud soojaks, kui olen ajalehest lugenud nende tollaste majakaaslaste tervitusi juubelite puhul.
Möödunut on vaja meenutada, seda enam, et 66 aasta jooksul on peale kasvanud kolm põlvkonda, kellest paljud pole kuulnudki meiega toimunud õudustest. Pealegi oli see aastakümneid tabuteema.
1. juulil toimuvad mitmel pool maakonnas kalmistupäevad, sealhulgas Levala (Saikla-Nõmme) kalmistul. Meenutagem siis ka sealtkandi mehi Johannes Siinerit, Otto Siinerit, Kirill Koeli, Aleksander Lembrit, Jaan Klaari, Anton Nõud, Anton Tislerit, Roman Noort, Aleksander Ratturit, Georg Kallingut, Aleksander Nõud ja Mihail Nõud. Need olid töökad ja edukad mehed, seetõttu ei usaldanud nõukogude võim neid. Nad hukkusid Siberis ega saanud viimsele puhkepaigale oma kodukalmistul. Võib-olla järasid nende laipu näljased hundid, sest talvel külmunud maaga oli raske hauda kaevata ja laibad veeti laagri värava taha.
Neid, kes Harkust tagasi said, on vähe järel. Sel aastal läks viimsele teele üks mu vanemaid tuttavaid Maria Rattur (sünd 1912). Kangelaslikult on vastu pidanud Viia Östermann (1910). Veel möödunud aastal oli ta meie leinapäeval Roomassaares. Mälestuskivi Roomassaares ootab sel aastalgi 1. juulil kell 12.30. Võtke kaasa oma lähedased noored, et mälestus säiliks. Linnaliini buss nr 2 väljub turu väravate juurest kell 12.10. Tagasi saab kahe tunni pärast.
Mats Traat kirjutab luuletuses “Mälestuspäev”:
Lilled neile, kes surnud pikal teel stepis, metsas, pakases.
Lilled neile, kes surnud raskest tööst, vaevast, kurbusest, näljast,
kelle haudki kadunud, maatasa tehtud, olematuks öeldud.
Kes kokku arvab su pisarad, kes kirjutab üles su haavad, Eesti?

Lore Tiik

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised