-3.4 C
Kuressaare
Neljapäev, 9. detsember 2021

Sõrvemaal lõpeb ootus otsa

Eesti riik on jätnud kümned Sõrve elanikud olukorda, kus nad ei ole enam enda peremehed ja peavad toidu muretsemisel lootma vaid teiste abile. Liikumispuudega inimestele ei jäta nelja kilomeetri kaugusel asuv kauplus muud võimalust.
“Ma ei taha teisi tülitada, ma pole rääkinud kellelegi,” tunnistab Läbara küla ainus püsielanik Maria Pendis, kelle lähemad alalised naabrid asuvad umbes poole kilomeetri kaugusel.
“Palud korra, räägid teise korra aga rohkem ei taha inimest tülitada, igal ühel on oma tegemine ja oma elu,” selgitab ta.
Pärast rändkaupluse lõpetamist on Mariale vajaliku kätte toimetanud Kuressaares elav poeg.
“Poiss ei jõua ju mulle linnast igat pätsi leiba tuua siia,” ei taha Maria olukorraga leppida. Maria räägib, et lavkajuht Elmo Allik ei teatanud oma loobumisest ette, muidu oleks ta viimsel korral rohkem kaupa varunud. Tavaliselt jõudis kauplusauto Maria juurde teisipäeval poole kolme paiku. Viimati kui Elmo enam ei tulnud ootas Maria õhtuhämaruseni välja, siis helistas Mäebele ning sai teada et ei tulegi. Nüüd pole Marial enam suurt midagi oodata.
“Postimees läheb ka autoga siuh mööda, ma ei näegi teda. Vahest kui juhtun postkasti juures olema, saab mõne jutu räägitud,” lausub Maria, kelle naabruses asuvad põhiliselt välismaalaste tühjad suvekodud.
“Ma ei näe päeva kohta mitte ühte inimest, ma unustan eesti keele ära,” kurdab Maria, kelle peamiseks seltsiliseks on koer.
Viimati käis Läbara ainus elanik Maria Pendis kodukohast kaugemal augustis, kui võttis Kuressaares presidendilt vastu murtud rukkilille.
Paljudel maainimestele on lahvkal käimine sedavõrd omaseks saanud tava, et selle katkemine tekitab väga valulist meeleolu. On ängistav enam mitte midagi oodata. On kõhedus olla teistele vaid tüliks. Ja ometi ei taha Maria Läbarast lahkuda, ikkagi oma kodu. Maria pakub välja, et valla sotsiaaltöötaja võiks talle kauba kätte toimetada. Ise oleks ta valmis kasvõi sõidu eest tasuma, vähemalt mingi kindlusetunne tekib.
Vallamajast on Maria tuleviku kohta küll aru pärinud, ent vastust pole saanud.
Ada ei pea enam rahast
“Pensioni antakse küll näpuotsast aga mul ei ole ka sellest enam rõõmu. Et ma ise selle eest natuke midagi osta saan, seda nagu pole,” räägib 73 aastane Tammuna küla elanik Ada Mägi.
Ada leiab, et kauplusauto kadumine on talle ühiskondlikus mõttes taasiseseisvunud Eestis üks halvim sündmus. “Kümne aastaga on nii palju alla läinud. Ühe hiljutise tormiga olime kolm ööd-päeva elektrita, helistada ei saanud,” räägib Ada.
“Ole nii kui üksikul saarel.”
Kui enne ostis Ada endale ja 90-aastasele nägemispuudega naabrinaisele toiduvarud kauplusautolt, siis nüüd tuleb kõik lasta tütrel linnast tuua. Eks ole see üsna kulukas – edasi-tagasi ots autosõitu võtab ise juba 100 krooni. Bussisõiduks kulub 70 krooni ringis.
“Ei tea, kuidas edasi läheb, talvel on vahest teed kinni ja autodel pole alati võimlik liikuda,” on Ada murelik.
Eriti kurvaks muudab Sõrve naisi mõte lähenevatest jõuludest, mille puhul sai kauplusautolt ikka pühadekaupa võetud. Seegi hingeomane askeldus on nüüd vaid pitsitust tekitav möödanik. Üks asi, mis Adale meele järele ja soojemaid tundeid tekitab, on Arnold Rüütli valimine presidendiks.
“Tema eelistab neid ääremaid ikka ka, et igal pool peab olema ikka inimväärne elamine,” kiidab Ada. Praegu tundub Ada elamine Tammunas talle trööstitu, seda eriti linna sattudes.
“Ma näen, kuidas teised elavad ja siis ma ei taha koju enam minna,” tunnistab Ada. “Mul on siin viletsam, aga mis sellel vanainimesel ikka vaja on,” jätab ta saatuse rahule.
Euroopa Liit ei kaota kauplusautosid
Kauplusauto lõpetamise järel Sõrves on näpuga näidatud euronormidele ja räägitud, kuidas Euroopa Liit oma absurdsete reeglitega Eesti elulaadi maamunalt minema pühib. Erilise tähelepanu osaliseks on saanud Meie Maast läbi käinud väide, nagu näeksid euronormid ette kauplusautosse korraliku väljakäigu ehitamist ja pesukohta. Samuti on andnud mõtteainet Saaremaa tervisekaitsetalituse direktori Toivo Taruse seisukoht, et praegu levinud kauplusautod kaovad varsti üldse ära.
Euromaja juhataja Kaie Rõõm-Laanet avaldas arvamust, et sageli peidetakse ebapopulaarsed otsused lihtsalt Euroopa Liidu nime taha.
“Kui ei juleta või osata põhjendada ja siis on hea öelda, et EL käsib ja sunnib,” leidis Rõõm-Laanet.
“Me ei ole Euroopa Liidus, me oleme iseseisev Eesti riik, kes võtab ise oma otsused vastu.”
Euromaja juhataja sõnul on ta näinud EL liikmesriikides Itaalias ja Hispaanias nii kehvas sanitaarses olukorras külapoode ja söögikohti, milliseid meil ei ole. Ka on tsiviliseeritud riikides kasutusel kauplusautod, näiteks Soomes on Rõõm-Laanet üht sellist ise külastanud.
Sotsiaalministeeriumi eurointegratsiooni osakonna juhataja Jana Järvik märkis, et Euroopas on kauplusautod üsnagi levinud, sõltuvalt riigi majanduslikest ja geograafilistest iseärasustest. Mingit eraldi direktiivi EL-s kauplusautode kohta pole ning lavkadele kehtivad üldised tervisekaitse nõuded.
“Ma ei arva, et kauplusautode kasutamine keelatakse, kui järgitakse üldiseid hügieeninõudeid ja täidetakse rikneva kauba puhul vastavaid säilitustingimusi,” lausus Järvik.
“Siin on euronõudeid alusetult esile tõstetud. Euronõuete ja tervisekaitseinspektsiooni eesmärk ei ole päris kindlasti autolavkade kinnipanek, vaid inimeste tervise kaitse tagamine. Meil kõigil on ju kuskil külas vanaema, kes teeb sisseoste autolavkast,” lisas ta.
Kauplusautode hügieeninõudeid reguleerib praegu Toiduhügieeni üldeeskiri, mille kohaselt peab kauplusauto juhil olema võimalik täita isikliku hügieeni nõudeid: peavad olema vahendid käte pesemiseks ja hügieeniliseks kuivatamiseks, võimalus vahetada riideid ja kasutada tualetti. Järviku sõnul ei tähenda see, et tualett peab olema autos. Autos endas ei pea ka vett olema, inimesel peab lihtsalt olema võimalus vett kasutada. Seda saab ta aga teha peatuskohas, selgitas Järvik.
“Seda ma kuulen teie käest esimest korda, et autos peab WC olema,” ütles Meie Maale Tervisekaitseinspektsiooni hügieeniosakonna peaspetsialist Leili Kasak.
“Praegu on asjad selles mõttes korrast ära, et riknevat kaupa viiakse väga juhuslike autodega. Vedaja peab kindlustama selle temperatuuri, mis on toidule ette nähtud ja kellegi ei ole vedamisel õigus kasutada teistsugust temperatuuri.”
Torgu vald otsib lahendusi
Juhul kui Sõrvemaal enam kauplusauto sõitma ei hakka, tuleb Torgu vallal lahendada inimeste kaubaga varustamine oma vahenditest.
“Olen nõus, et vanurite abistamine peab olema riigi poliitika ja keegi ei ole nii väga rõhunudki, et aitama peavad lapsed,” ütles Torgu vallavolikogu esimees Anne Rand.
Rand lausus Meie Maale, et kui uut autokauplust ei õnnestus Sõrve ringile saada, tuleb kõne alla inimese leidmine, kes hakkab külaelanike esitatud nimekirja alusel neile kaupa tooma, kusjuures vald kompenseerib talle sõidukulud. Selline variant võiks hakata toimima järgmisel aastal pärast vastavate kulude eelarvesse planeerimist.
Ranna sõnul võiks kaaluda ka kauplusauto reiside doteerimist, kuigi praegu on kõik lavkajuhid Sõrve ringist ära öelnud. Pikka aega rändkauplusega leiba teeninud Viktor Nurja näiteks võttis üle Elmo Allikult vabaks jäänud Lümanda otsa, kuid Sõrve ringist ütles ajapuudusele viidates ära.
Veel ei ole Torgu vallavalitsus matnud lootust taas avada Kaunispe kauplus. Kui väikevaldasid on süüdistatud haldussuutmatuses, siis antud õppetund lisab Torgu vallavõimudele hoopiski indu säilitada iseseisvus.
“Püüdleme selle nimel, et edasi eksisteerida ja et me ei peaks liituma teise vallaga, sest meie tunneme oma inimesi ja kohapealseid olukordi paremini,” rääkis Anne Rand.
“Suure valla külge poogitult oleksime täpselt sama moodi ääremaa ja veel hullemas olukorras,” lisas ta.
Kirvetöö
Euronormide juurutamise ettekäändel vallandunud ristiretk Eesti inimese tasalülitamiseks külvab häda ja viletsust ning tuletab meelde üht võigast tõdemust metsa raiumise ja laastude lendamise kohta.
Hiljutises Maalehes nimetas Saaremaa tervisekaitsetalituse juhataja Toivo Tarus praegusi rändkauplusi vanadeks logudeks ja kaupmeeste ümberkäimist toiduainetega barbaarseks. Vähemasti sama barbaarne on poliitikute üle laipade EL pürgimine ja ametnike halastamatus.
Kas riik või omavalitsus, mis jätab vanad ja väetid inimesed ilma toiduta metsa elama, pole barbaarne? Aga Sõrves ju tegelikult juhtus nii, sest mitte keegi ei tunne huvi, kas Marial ja Adal on leib laual.
Miks on nii, et nõuded, mida Eesti riik uhkesti euronõueteks nimetab ja elukvaliteedi parendamise nimel ellu viib, pöörduvad sageli inimese vastu. Ei saagi aru, on see mure nõuete sisseviimise või inimese pärast. Usun, et see mis juhtus täna Sõrves on Rootsi või Norra mõistes täiesti võimatu.
Mõeldamatu, et pärast eurokõlbmatu kauplusauto sulgemist on inimestel muresid rohkem ja kannatada on saanud need, kelle hüvanguks see kõik justkui toimub.
Miks sünnib barbaarsuse vastu võitlemisest uus barbaarsus? Miks tunnevad Maria Pendis ja tema saatusekaaslased end praegu äratõugatutena? Miks laastud lendavad?
AIN LEMBER

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised