-5.6 C
Kuressaare
Kolmapäev, 8. detsember 2021

Abrukal kogub tuure vaidlus transpordidotatsiooni üle

Abrukal lambakasvatusega tegeleva OÜ Abruka Arendus juhatuse esimees Vambola Lepik ütles Meie Maale, et osaühing teeb pöördumise teede – ja sideministeeriumi poole, et selgitada välja ühendusepidamiseks eraldatud dotatsiooni senine kasutamine ja dotatsiooni kasutamise tingimused.
Lepiku sõnul ei sobi praegu ühendust pidav Heili suurema gabariidiliste ja kaalukamate veoste jaoks, mistõttu saarerahva huvides teeb reise ka osaühingu kakuam.
“Koti tsementi ja 20 – 30 kivi paned võibolla tekile kuidagi ära ning võtad linnast söömakotid ka, aga sellega asi piirdub,” rääkis Lepik, kelle sõnul puudub Heilil kaubasalong.
“Selle laevaga ei saa me vedada näiteks ehitusmaterjali ega loomi, aga sel aastal tuleb meil tapale tuua vähemalt 150 lammast,” lisas ta.
Vald on nõus toetama viit reisi
Kakuamiga tehtavate reiside eest on Abruka Arendus soovinud valla käest dotatsiooni, millist nõudmist toetab ka Abruka külakoosolek. Ühe edasi – tagasi reisi eest küsib osaühing vallalt 300 krooni, möödunud aastal tuli kõnealuseid reise kokku 16. Seega käib jutt 4800 kroonist, mis arvestades vallale eraldatud 177 000 kr suurust dotatsioonisummat, ei ole suur raha. Kuna vald oli nõus doteerima vaid viit reisi, siis loobus Lepik dotatsioonist üldse ning pöördub selguse saamiseks ministeeriumi poole.
Kaarma vallavalitsuse palgal olev Abruka sadama kapten Tõnis Siplane pidas Abruka Arenduse kui erafirma toetamist problemaatiliseks.
“Miks me peaksime vedama erafirma lambaid, et ta saaks selle eest raha?” märkis sadama kapten. Pealegi ostis vald tema sõnul möödunud aastal kõrgete reelingutega järelveetava pargase, millega võib vedada nii lambaid kui ehitusmaterjali.
Vambola Lepiku sõnul ei ole Siplase mainitud järelveetav ujuk mitte pargas, vaid jõeületamise pontoon, mida ei tohi merel üldse kasutada.
“Oma varandust sinna peale me küll panna ei riski. Möödunud sügisel läks see Abruka sadamas vaikse tuulega ümber,” märkis Lepik.
Kaarma vallavolikogu liige Juhan Vahe leidis, et kui valla laev ei suuda saare vajadusi rahuldada, siis peaks dotatsiooni saama see, kes seda vajalikku teenust osutab.
Ebaõnnestunud laevaost
Abrukaga ühendust pidav laev Heili osteti tollase Kuressaare vallavalitsuse initsiatiivil 1999 suvel Soomest. Tollase vallavanema Jaan Lemberi ja Abruka sadama kapteni Tõnis Siplase selgituste kohaselt oli vald otsinud Abrukale sobivat alust kaks aastat.
Laevaostuga seotud dokumente sirvides selgub, et laeva omadustest kõneldes loetles Siplane küll magamiskohti, kassett – raadiot ja kõlareid mõlemas kajutis, gaasipliidi ning külmiku paigaldamise võimalust jne., sõnagagi ei rääkinud aga sellest, mis on Heili probleem – puudub kaubasalong.
“Toetudes oma meresõidukogemustele (30 aastat erinevatel laevadel), loen selle laeva tehnilisi omadusi sobivaks Abruka liinile,” teatas Siplane ühes seletuskirjas ning avaldas veendumust, et alus vastab küsitud hinnale, mis oli ligi miljon krooni. Raha laeva ostuks sai vald Saarte Programmilt.
Laeva ostmisega läks vallal sedavõrd kiireks, et vallavalitsus sai riigihangete ametilt nõusoleku laeva ostmiseks ilma pakkumist korraldamata. Tollane vallavanem Jaan Lember põhjendas, et aluse vastu tundsid huvi ka teised ostjad, mistõttu tekkis ajalise piiratuse tõttu vajadus kasutada pakkumismenetlust ühelt pakkujalt.
1989. aastal valmistatud Heili on mõeldud turistide jaoks Norra skäärides. Aasta Heilil kipparina töötanud Toomas Tuisk ütles Meie Maale, et näiteks ehituskive saab alusega vedada vaid plekkvaikse ilmaga, muidu kaotab laev püstivuse.
“See laev on skäärides saarte vahel sõitmiseks, aga meil on ikkagi meretingimused,” sõnas Tuisk, kelle hinnangul on Heili Abruka eluolu arvestades mitte kõige õnnestunum ost.
“Ma ei tea, kes selle laeva ostmise organiseerisid. Ilmselt olid need sellised mehed, kes olid maalt ja hobusega ja kes ei ole merel ennem näinud,” lisas Tuisk.
“Oli see kolhoosiaeg, mis ta oli, aga alati küsiti Abruka meeste käest ka arvamust, kuidas ja mida meil vaja on. Selle laeva muretsemisel ei küsitud meie käest absoluutselt,” sõnas Vambola Lepik.
Juhan Vahe lausus, et tõenäoliselt on ka vallavõimud Heili sobivuses kahtlema hakanud, sest Kaarma valla arengukavas 2001 – 2005 nähakse ette juba uue laeva ostmist.
Aastapäevad tagasi teatas Kaarma vallavanem Ülo Vevers Abruka Arendusele vastates, et Heili katab saareelanikele sajaprotsendiliselt ära Abruka – vahelise transpordivajaduse.
Miljon krooni on liiast
Heili eest maksis Kuressaare vald 370 000 FIM -i ehk 977 170 krooni, mis on Toomas Tuisu hinnangul selgelt palju. Arvestades, et kohe pärast ostmist hakkas laev vajama erinevaid remonditöid.
Tuisk ütles, et Pärnu sadamas seisvate kasutatud laevade eest, mis on Heilist suuremad, küsitakse poole miljoni krooni kanti. Tuisu sõnul oleks ta Heili eest andnud 200 000 – 300 000 krooni.
Meie Maa käsutuses on aga 1999. aastal (ajal, mil laev Abrukale soetati) Soomes välja antud laevakataloog, kus täpselt samasuguse laeva eest küsiti 290 000 FIM -i ehk 200 000 krooni vähem, kui maksis Kuressaare vald. Meie Maale on avaldatud koguni arvamust, et Soome kataloogis pakutud alus ja Heili võivad olla üks ja sama laev.
Abruka üle otsustavad võõrad
Vambola Lepik ütles, et saareelanikud ei ole rahul ka ühendusepidamise graafikuga, mille kohaselt toimuvad reisid enamiku aastast vaid kaks korda nädalas. Saareelanikud ise sooviksid reise ülepäeviti, nagu sellega aastaid tagasi sai hakkama isegi väike puupaat.
Lepik mainis, et suvel, kui käivad turistid ja raha jookseb, siis teeb Heili ühe reisi teise järel, justkui Kopli tramm. Kui aga turistide vedu lõpeb, siis jäävad reisid harvaks.
“Probleem on selles, et vald ei arvesta meie vajaduste ega elutingimustega,” lisas ta.
Sama meelt oli ka Juhan Vahe, kelle hinnangul on vallavõimud end Abruka elanikest distantseerinud ja väikesaart puudutavaid otsuseid võetakse vastu elanikega nõu pidamata.
“Abruka on niivõrd eraldiasetsev haldusüksus, mis peaks elama oma arengukava järgi,” tõdes Vahe.
“Ja seda ei peaks kokku panema mitte niivõrd targad Tallinnast või Kuressaarest, vaid eelkõige Abruka oma rahvas.”
Avalik internetipunkt luku taga
Kõnekas näide Abruka tegelikkuse kohta on möödunud suvel avatud avalik internetipunkt, mis on pea aasta otsa asunud suletud sadamahoones. Interneti püsiühendus paigaldati möödunud aastal raamatukogude internetiseerimise projekti raames, kuid raamatukogu asemel lasi vald panna internetipunkti sadamahoonesse.
“See on Siplase salajane neti, aga mitte avalik internetipunkt,” kommenteeris Juhan Vahe.
“Sadamahoone kasutamine on üldse küsitav, see ei ole Abruka rahvaga läbi arutatud,” lisas ta. Sadamahoone on avatud vaid Tõnis Siplase saarel viibimise ajal ehk siis põhiliselt suvel. Siis kasutab sadamakapten Siplane sadamahoonet turistide tarvis baari pidamiseks, püsielanike varustamist kas või näiteks toiduainetega pole mees vaevaks võtnud.
Meie Maa küsis Tõnis Siplaselt, miks töötab avalik internetipunkt suletud uste taga
Kas teil internetipunkt saarel töötab?
Põhimõtteliselt jah.
Kas see on avalik internetipunkt?
Jah.
Miks see siis suletud ukse taga asub?
Sellepärast, et meil ei ole praegu inimest, kes seal oleks pidevalt paigas.
Millal see inimene tuleb?
No ilmselt suveks.
Ja siis läheb jälle sügiseks minema?
Kui me leiame saare pealt kedagi. Pakkuge välja kedagi saare pealt, kes on internetiga tuttav.
Internet oli ju ette nähtud raamatukogu jaoks.
Jah, aga kus on meie raamatukogu? Kas te olete uurinud, mis on valla arengukavas kirjas, et kuhu võiks uue raamatukogu teha. Meil on juba teist aastat rahataotlus sees, et laiendada sadamahoonet ja teha selle ülemise korruse peal raamatukogu. Ka te sellist asja olete uurinud?
Ma olen uurinud sellist asja, et te saate väga edukalt seal alkoholimüügiga hakkama, aga elementaarseid toiduaineid te ei suuda saarele organiseerida.
Ma katkestan, ma ei kommenteeri.
AIN LEMBER

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised