-7 C
Kuressaare
Laupäev, 4. detsember 2021

Külaliikumise hoogustamisekson vaja korraldada ühisüritusi

Tõsi, külaseltse ja teisi mittetulundusühinguid on moodustatud viimasel ajal rohkesti ning mitmel pool areneb seltsitegevus üsnagi hoogsalt, kuid paraku piirdub vahel kogu töö ainult paberite vormistamisega ja projektide koostamisega. Maakonna üks tublimaid kolmanda sektori maaseltse on Tiirimetsa Küünal, kus eestvedajaks Juuli Pihl. Temaga vesteldes selgub, et maakonna külaliikumise üheks suuremaks puuduseks on see, et ei ole seltside omavahelist koostööd.
Vahel tahaks ka teistega kokku saada
“Rohkem infot oleks vaja,” kurdab Juuli, “ei tea teiste seltside tegevusest midagi. Ei tea, kas ja kuidas on võimalik osa võtta üleriigilisest maapäevast või kuidas saab sõita Kihnu VI saarte naiste päevale. Kas on võimalik ka kusagilt toetust küsida.”
Juuli arvates oleks maakonda vaja ühtset seltsielu keskust, mis võiks töötada kas või üks päev nädalas. Mõned aastad tagasi moodustati Saaremaa Seltside Nõukoda, kuhu valiti ka viieliikmeline juhatus, kuid see ei hakanudki tööle. Näiteks vahel tahaksid mõned välismaa seltsid sõlmida saarlastega sõprussidemeid, kuid jällegi takistab seda info nappus.
Mandril on see asi kõik hoopis paremini korraldatud ning teinekord saabki mõne tähtsa uudise teada oma Ida – Virumaa sõpradelt.
“Koos istudes leiaks nii mõnelegi probleemile õige lahenduse,” on Juuli kindel. “Oleks rohkem seda rahapuru käes, siis võiks omaalgatuslikus korras nii mõnegi maakondliku ürituse läbi viia.”
Seltse on sadu, aga oma juhtorganit pole
“Kahjuks ei ole Saaremaale tekkinud ühtset organisatsiooni, mis seltsid koondaks,” muretseb ka Kalle Kolter Mustjalast. Ta on Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumise Kodukant meie maakonna esindaja. Kindlasti oleks seltsitegevusele vaja suuremat abi ja toetust ka meie kohalike võimuorganite poolt,” tunnistas Kalle ja jätkas: “Teabe toomine mandrilt ei jõua vahel linnast kaugemale ja nii jääbki maarahval teadmata, mis mujal vabariigis toimub. Vaja oleks ühte palgalist töötajat, kes oleks kõigega kursis ja aitaks kas või ajalehe Kodukant numbreid levitada.
Mustjalas on peaaegu igas külas oma selts, kuid paraku kõik nokitsevad omaette, aga ükski suuri asju ei tee.” Kalle Kolter kuulub ka selle komisjoni koosseisu, mis jagab külaliikumise toetusfondist raha vastavalt koostatud projektidele.
Möödunud aasta lõpus sõitis komisjon ringi ja vaatas, kas raha on õigesti kasutatud. “Veendusime oma silmaga, et raha on ausalt ja õiglaselt kasutatud,” kinnitab Kalle, “maainimesed elavad kokkuhoidlikult ja oskavad pisku raha eest palju ära teha.”
Initsiatiiv peab tulema altpoolt
“Seltside Nõukoda tehti ülevaltpoolt käsu järgi ja seetõttu ei saanudki sellest asja,” ütleb Bruno Pao, kes on Merekultuuri Seltsi juhatuse esimees.
“Kui aga initsiatiiv altpoolt tuleb, on hoopis rohkem lootust edule.” Paraku on paljud endised seltsielu eestvedajad väsinud ja nooremad ei viitsi sellega jännata. Pealegi on kõik läinud väga kalliks. Näiteks bussiga mandrile sõita tavalised külainimesed küll enam ei jaksa ja ega telefoniga rääkiminegi ole paljudele taskukohane. Suured ettevõtted on tulumaksust vabastatud, aga väikesed seltsid peavad maksma 26 % oma sissetulekust. Bürokraatia riigis aina kasvab ja see ämblikuvõrk laotab ennast ka üle meie külade.”
Vaja oleks oma juhtgruppi
Maavalitsuse majandusosakonna peaspetsialisti Leo Filippovi töökohustuste hulka kuulub ka tegelemine külade arenguprobleemidega ja kogu kolmanda sektori töö. Maakonnas on küll registreeritud ligi 400 seltsi, kuid umbes paarkümmend nendest tegutsevad aktiivselt ja on ennast ka laiemale üldsusele teadvustanud.
Enamikus Eesti maakondades on juba moodustatud oma Kodukandi ühendus, paraku Saaremaal pole veel nii kaugele jõutud. “Tegevus käib küll üsna laialt, aga kindlaid liidreid pole veel esile kerkinud,” arvab Filippov. Mõned aastad tagasi koolitati külaliikumise eestvedajaid, kuid nemad kõik leidsid peagi endale tasuva töökoha ega hooligi enam ühistegevusest. Ilmselt oleks vaja kaasata rohkem noori külaelu tegevusprogrammidesse. Muuseas, 2001. aasta tegevuskavasse ongi võetud maanoorte (sädenoored) esimese ümarlaua kokkukutsumine. Tõesti oleks huvitav, kui see üritus ka teoks saab.
“Ilmselt oleks vaja oma juhtgruppi, kes midagi korraldab ja rahva kokku kutsub,” arutleb Filippov ja lisab: “Aga see peaks moodustuma altpoolt. Kui ametnikud midagi teevad ja paika panevad, siis jäädaksegi nende peale lootma ning ise midagi ette ei võeta.”
Siiski praegu leidub maal veel inimesi, kes tahavad ise midagi teha ja neid saab ka toetada. Esimeseks on kindlasti Tiirimetsa, Haeska ja Küdema külaselts.
2000. aastal rahastati omaalgatusliku programmi summadest 54 projekti üldsummaga 129 000 krooni. Üldse aga esitati raha saamiseks 74 projekti kogumaksumusega 400 000 krooni.
Alguses võiks kodukülasse moodustada oma seltsingu
“Kui kusagil külas leidub inimesi, kes tahaksid hakata midagi ühiselt ette võtma, siis oleks ehk õigem alustada oma seltsingust. Grupp huvilisi tuleb kokku, pannakse oma mängureeglid paika, võib – olla korjatakse ainult liikmemaksu, kuid mingeid muid makse pole vaja kellelegi anda,” selgitab Filippov.
Sageli aga juhtub nii, et inimestel on küll tegutsemistahe olemas, kuid eestvedajat endi keskelt ei suudeta leida. Inimesed kardavad vastutust, täiendavaid kohustusi. Kui siis keegi hakkabki ise midagi tegema ja oma initsiatiivi näitama, võib ta sattuda kohe kaaslaste kriitikatule alla. Paraku on lahkhelid mõnes kohas maainimeste vahel üsna suured, sest on ju viimastel aastatel toimunud maal põllumajandus – ja maareform, omandireform ja erastamine. Need on jätnud mõne inimese hinge väga sügavad haavad.
Et küla hakkaks liikuma, selleks on vaja kõigepealt omavahel suhtlema hakata, siis leida ühised huvid ja hakata koostööd tegema ning leida ka eestvedaja.
“Need esimesed kolm asja on kõige tähtsamad,” toonitab Filippov, “kõik muu tuleb pärast iseenesest ja juhiks sündinud pole meist keegi, juhiks saab areneda.”
“Meil oli mõte teha maakonnas ka oma maapäev,” lausub Leo Filippov lõpetuseks, “kuid siis leiti, et see kõik läheks väga kulukaks ja maainimesed kurdaksid seal oma raske elu üle, kuid aidata ei taha neid keegi ning linnukese pärast pole mõtet kokku tulla.”
Ettevõtluskeskus ongi mittetulundusühingute nõustamiskeskus
Saaremaa mittetulundusorganisatsioonide infokeskus Kuressaares Kitsas tn 3 alustas tegevust 2000. aasta jaanuaris. Teatavasti on igas riigis kolm sektorit. Esimene on see, kus tegeletakse otseselt tootmisega ja teise moodustavad riigiteenistujad, omavalitsuste töötajad, õpetajad jne ning selle avaliku sektori tegevus, palgad jm peaksid olema meile kõigile teada. Kolmas sektor on mittetulundusühingud, mille alla kuuluvad kõik seltsid, ühistud jne, mis loodud inimeste endi algatusel oma vaba aja kasulikuks sisustamiseks.
“Viimasel ajal on mittetulundusühingute arv kolmekordistunud,” mainib infokeskuse juhataja Villu Vatsfeld, “järelikult inimesed on hakanud rohkem mõtlema oma vaba aja peale.” Kuigi infokeskuse esimene tööaasta kulus rohkem oma sisemiseks ülesehituseks, registreeriti möödunud aastal siiski 150 kliendikülastust. Siit saab informatsiooni seadusandluse, maksustamise ja raamatupidamise kohta ning keskuse ülesannete hulka kuulub informatsiooni kogumine, kohapealse koostöö arendamine ning ka suhtlemine avalikkuse ja meediaga. Kava kohaselt peaks keskus aasta jooksul korraldama vähemalt 15 üritust, nende hulgas ka teabepäeva ja ümarlaua. Nii et jääme huviga ootama ja enam ei tohiks keegi kurta, et maakonnas pole oma seltsitegevuse keskust.
TÕNU ANGER

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised