-1 C
Kuressaare
Laupäev, 27. november 2021

Kudjapel tähistati leinapäeva

1949. aasta 25. märts oli üks kolmest suuremast saarlaste “selekteerimise” aktsioonist. Mandri – Eestis oli neid kaks ja 1. juulil 1941. aastal Saaremaal toimunust ei teata seal midagi. See sündmus on valge laik vist ajaloolaste mäluski – EE-s ta küll puudub.
Riiklikult on leina – ja lipupäevaks kuulutatud 14. juuni ja sellepärast pole midagi imestada, et riigilippu võis täheldada ainult paari riigivalitsuse hoone lipuvardas ja sedagi nagu võidu – või pidupäeval – täies vardas ja leinalintideta. Meie rõõmsas ja roosas tulevikus – Läänes – pole küll lähiminevikus küüditamisi olnud, aga küllap ka neil on oma leinapäevad ja musta minevikku meenutavad momendid. Kuidas küll nemad neil päevil käituvad? Kas peaks veel ühele komisjonile hinge sisse puhuma, kes seda sügavalt eetilist probleemi tõsiselt uuriks? Muidu võib juhtuda nii, et meie majandusimet – Tiigrihüpet ja mõmmimöiret – üle Euroopa lävepaku tiriv kolmik leiab end eetikakaril istumas.
Võib – olla on siit ilmast lahkujail ükskõik, kas nende (tihti nimetule) hauale tuuakse lilli, toimub leinaseisak ja mälestatakse – meenutatakse hea sõnaga. Seda kõike on meile endale vaja – teistele osutatud ja jagatud austus peegeldub meile endile tagasi. Seekord said tagasipeegelduse Memento ja Saare Maavalitsus, kelle esindaja Andrus Lulla oli kohal nagu ikka. Kahju Kuressaare linnavalitsusest…
Pärast leinamiitingut istuti bussijaama baaris koos lõunalauas. Seal sai kuuldu põhjal teha ainult ühe järelduse: pole see eestlane poliitika osas nii tuim ja mõistmatu sugugi. Et suur osa neist küüditatuist pärineb “Eesti ajast”, on üsna mõistetav nende arusaamatus tänapäeva poliitikute sammudest ja käikudest.
Omavahel lõõpivas toonis mõtteid vahetades otsustati praeguste võimumeestega käituda nagu kunagi bol&eth,evikega – kõigi kuradite kiuste edasi elada ja eesti mehele omast meelsust säilitada: ei jõutud eestlasi Siberi pehmesse mustmulda taguda, ei lase seda ka siinses kivises pinnases teha.
Suvel – suurküüditamise kuuekümnendal aastapäeval teeme kogu saare rahva osalusel suure juhtkonna selekteerimise eetilisuse tasemel. Head nime hoida olevat kergem kui teda kord rumaluse tõttu kaotatult tagasi võita.
Kohtume kahe ja poole kuu pärast. Tuleme kõik, sest kõigil on midagi meenutada sellest poliitiliselt kuumast ja ohvriterikkast suvest aastal 1941. Siis on meie leinapäev, ja meil on keda leinata: arreteeritud perekonnapead, nende küüditatud, enamuses vanad ja väetid perekonnaliikmed, mobilisatsiooniga Siberisse viidud. Me ei tohi unustada neid sündmusi ega nende ohvreid.
UDO SUURTEE

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised