-3.4 C
Kuressaare
Neljapäev, 9. detsember 2021

Lennart Meri: alati võib kiiremini, korralikumalt, aga peaasi – oma kätega

Teil ei tule ilmselt mitte väga tihti avada objekte, millel nimeks Meri. Kuidas tervisekeskuse avamine haakub teie jaoks aastavahetuse ja uue aastatuhande algusega?
Olen olnud oma lastelaste ristimise juures, aga need on olnud pigem subjektid, kellel nimeks Meri. Tunnen end siin hirmus koduselt, nagu Saaremaal üldse. Ma olin vist Siemensi delegatsiooniga suvel Saaremaal, käisime vaatamas ka seda ehitust. Tundus väga julge, et see suur ehitus saab valmis jõuludeks.
Aga me näeme, et on sündinud midagi. Ja ma tahaksin eriti rõhutada – kahekümne, kümne aasta eest oli mõeldamatu, et ehitatakse niisugune majamürakas üles seitsme kuuga. Kiitus Saaremaa ehitajatele, arvan, et see tähendab ka saarlastele enesetunde tõusu, see tähendab ka eestlaste enesetunde tõusu. See on minu jaoks kaunis oluline.
Meil on Eestis miskipärast niisugune pisut skeptiline ja üksteist halvustav suhe tekkinud. Vähemasti ajakirjanduses. See, et me oma jõududega suudame seitsme kuuga nii palju ühe linna ilmet muuta, peaks meid õieti muutma ka hingeliselt. Me peaksime olema palju rohkem täis teadmist, et kui me midagi ette võtame, siis suudame selle ka lõpuni viia. Olgu tegemist kas või selle, mitte minu nimelise ehitusega siin või riigiga üldse.
Ma mõtlen, et siin on väga kohane rääkida, et selle ehituse taga on riigi sümbol. Nii nagu see ehitus on korraliku kvaliteediga, kiiresti ja saarlaste endi tehtud, nii oleme ka Eestit ehitanud – kiiresti, korralikult. Alati võib veel kiiremini, veel korralikumalt, aga peaasi – oma kätega.
Viimased arvamusküsitlused näitavad, et kodanike usaldus riigi kui institutsiooni vastu on väga madalaks langenud. Kas te peate selliseid uuringutulemusi tõeseks?
Ärge tehke sama viga, mis paljud poliitikud ja teie kolleegid lehemehed. Valitsus ei ole riik, riigikogu ei ole riik, erakonnad ei ole riik. Valitsused tulevad ja lähevad, poliitikud tulevad ja lähevad, riik on midagi, mis jääb.
Mõtelge ennast aastasse 1992 ja meenutage inimesi, kes istusid tollases riigikogus. Vaadake, kui armutult on aeg kõiki neid välja tuulanud. Ma ei tahaks seda kellelegi ette heita, sest poliitikuks, parlamendiliikmeks ei sünnita. See on pikk kasvuaeg, mis algab koolist, jätkub ülikoolis. Meile kõigile seda antud ei olnud. Kaotused on paratamatud. Hea, et need kaod on olnud, et asemele on tulnud uued inimesed. Aeg sõelub neist omakorda väga mitmed välja.
Meil tuleb järele jõuda 50aastasele arengule, mille Euroopa on läbi teinud. Aga Euroopa ei jää seisma, ta läheb edasi. Kui me kujutame aastat 2000 ette, siis Euroopa on siin ülal ja Eesti pisut allpool. Areng läheb ülespoole, meil on tähtis, et Eesti jõuaks järele.
Täna hommikul, just enne vana – aastaõhtut tahtsin ma selle endale täpsemalt silme ette manada. Kui praegused, väga üldjoonelised arengutempod säilivad, siis aastaks 2025 oleme umbkaudu saavutanud Rootsi taseme. Aga Soome taseme saavutame märksa hiljem. Mitte sellepärast, et me laisad oleme, vaid seetõttu, et Soome liigub praegu Rootsist kiiremini.
Saarlased näevad oma kodusaare arengu ühe nurgakivina süvasadamat, mille asukoha üle on pikka aega käinud tuline kemplemine.
Süvasadamast ja vajadusest siduda Saaremaa ja Hiiumaa Euroopa turismiga olen ma rääkinud maavanemaga ammu enne, kui süvasadama teema avalikkuse ette jõudis. Me oleme küll kole õnnelikud ja uhked, et Eesti riigi eelarves on turismil oma oluline osa. Sellega me petame ennast. See osa kujutab endast lihtsalt Helsingi rahvast, kes käib Tallinnas sisseoste tegemas, sealhulgas lubamatul Kadaka turul. See turist viibib Tallinnas keskeltläbi kuus – kaheksa tundi. Muidugi toob see raha sisse, kuigi kõik ei tarvitse mitte minna riigi tuludesse.
Kolme või viie aasta pärast on selline turism lõppenud. Mitte seepärast, et soomlased on meile selja pööranud, vaid seepärast, et hinnad on sarnased. Mis me siis teeme? Riigieelarve, mis on sel aastal üsna hea, peaks mõtlema selle peale, milliseks ta ennast kujundab viie, kümne aasta pärast.
Turismil saab Eestis olema oma koht. Mitte ainult seetõttu, et asume Soomest lõuna pool, vaid eelkõige seetõttu, et Läänemere ääres on Saksamaa, mis on maailmas praegu turismirahvas number üks. 80 miljonist sakslasest viis protsenti on kindlasti natuke erilised, kes ei armasta Vahemere rahvarohkeid randu, ei lähe mitte kaardipõrgutesse oma raha maha mängima. Nad tahavad lastega liikuda puhtas looduses, näha kultuuri, näha vanu ehitisi, avastada kas või saaremaa võipätakat, kui nad teaksid, et niisugune taim kusagil kasvab.
See viis protsenti on 4 miljonit. Niisugust turistide hulka ei jõuaks me vastu võtta, kui me praegu ei alustaks ettevalmistusi. Mulle tundub, et Saaremaa koos Hiiumaaga on nagu loodud selleks, et hakata Eestile ette valmistama niisugust ehtsat turismi, mis on kindlasti massiturism Eesti seisukohast, aga mitte Euroopa seisukohast.
Massiturism Eestis on midagi, mida mina ise ei tahaks. Ta nivelleerib, kaotab midagi ära. Aga massiturismi saab ka nii üles ehitada, et Eesti eripära, Eesti loodus, Eesti maastikud saaksid ka eestlastele endale palju lähemale. See tähendab teede ehitamist, teenindava personali koolitamist, et nad oskaksid vähemalt kaht võõrkeelt. See tähendab botaanikute ja ajaloolaste toomist Saaremaale, sest kõik, mis on põnev, tuleb põnevaks rääkida.
See tuleks aga eralda merendusest tema laiemas tähenduses. Ma tahaksin, et suvel sõidaks mööda Läänemerd laevad, tuleksid Saksamaalt, läheksid Ojamaale, tuleksid Saaremaale, sealt läheksid Stockholmi, Helsingi. Aga nii, et reisijast mingi osa otsustaks Saaremaale jääda. Randa, kus nad ei näeks ühtegi ehitist ega teisi inimesi. Umbes nii tuleks meil randu säilitada. Seda osatakse teha. Näiteks Kreekas, kus väga kaasaegsed hotellid rajatakse nii, et mere poolt ei ole neid näha. See nõuab uut arhitektuuri ja hästikoolitatud personali.
Mina alustaksin sellest, et kirjutaksin välja plaani, millal ja kui palju inimesi suudaksime vastu võtta. Ma ei poolda Saaremaa ühendamist mandriga, küll aga ühendamist Hiiumaaga. Põhjus on lihtne – mandril on kuritegevus kaunis kõrge, saared on selles mõttes Euroopale palju lähemal.
Tahaksin eeltööd teha, et saared muutuksid Läänemerel tõmbavaks turismikeskuseks. Tõenäoliselt ei mängi nad kunagi üle Ojamaad ja tema ajaloolisi ehitisi, aga seda pole vajagi. Meie saared on Ojamaast täiesti erinevad, see aga loeb turismis kõige rohkem. Saartel on võimas potentsiaal muutuda selleks, mida ma Eestis väga tahaksin toetada. Turismipiirkonnaks, mis lähtub Eesti enda kultuurist ja omapärast. Kas või sellest, et Eesti on rajatud Eesti paele. Paas on aga vanim kivim pärast graniiti, mis tekkis siis, kui siin, kus me praegu istume, lainetas soe troopiline meri ja ekvaator läks täpselt siit meie laua kohalt läbi.
Teie ametiaeg presidendina hakkab lõppema. Milliseid hetki te selles ise enim väärtustate või on need alles ees?
Muidugi seisab veel palju ees. Ärge nõudke, et ma käigult ütlen teile, millised hetked olid suured. Ühte siiski tahaks ma meenutada. See sai väga ränga kriitika osaliseks – siis, kui ma kirjutasin Jeltsiniga alla lepingutele, mille kohaselt Vene väed viidi Eestist välja. Tuletan meelde, et Vene väed on endiselt Moldaavias. Seal on väikene vürstiriik, kus printsideks on kindralid. Kolm Vene baasi on Gruusias. Arvan, et lehed ei ole sellest rääkinud mitte eile. Kujutame kõiki neid vastuolusid endale ette, millesse oleks meie looming läinud, meie aeg, meie oskus. Me oleme sellest vabad olnud, oleme selle saanud investeerida Eestisse. Eesti on natukene puhtamaks muutunud, Eestil on tulnud eneseusaldus tagasi. See kõik läheb tagasi aastasse 1994, kui ma kirjutasin alla lepingutele, mida tol ajal paljud ausad eestlased ei osanud õigesti hinnata. Mul on hea meel. See pole kaugeltki ainus hetk, mida esile tõsta, aga ma ei ole veel finishis.
MEHIS TULK

guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
12,899JälgijatMeeldib

Viimased uudised