Kuressaare neiu kirjandivõistlusel kolmas

Noorema vanusegrupi võitjaks osutus zürii hinnangul parimaks teemal “Riigi rahakott, minu rahakott” kirjutanud Lähte ühisgümnaasiumi 9.a klassi õpilane Maikal Pikalev ja teise koha pälvis Ave Ustal Toila keskkooli 8.a klassist.
Katrin Lahe kirjutas teemal “Kas sada krooni on suur raha?”, mida eelistas üle poole kirjandivõistlusel osalenud 629 kooliõpilasest. Kas sada krooni on suur raha?
See oli mõningane aeg tagasi, kui tutvusin ühe väga meeldiva ja viisaka 100-kroonisega. Tema peal ilutses küll Eesti ärkamisaja kuninganna, nagu kõigil tema vendadel-õdedel, kuid ta seletas mulle, et see on talle sama, nagu mulle oleks suur Koidula portree kõhu peale maalitult. Ühesõnaga – tema on 100-kroonine, mitte Koidula.Me mõistsime teineteist hästi ja vestlesime päris hulk aega ja siis otsustasin 100-krooniselt tema eluloo välja nuruda. Minu suureks üllatuseks oli ta sellega kohe nõus.”Sündisin 1992. aastal. Olen pool Eestit läbi rännanud ning ka välismaale sattunud,” alustas ta lõbusalt. “Sündides sain kohe teada, et minust suurem on vaid 500-kroonine, aga väiksemaid on see-eest tervelt viis (hiljem tuli üks veel juurde) pluss veel mündid. Pidasin end suureks ja tähtsaks ning esimestel elupäevadel ei pidanudki palju pettuma.Alustuseks leidsin end punasest rahakotist, kus olin kõige suurem. Sain tuttavaks ühe imearmsa 2-kroonisega – paraku kestis meie tutvus vaid paar tundi, sest ta vahetati poes koos ühe mündiga liitri piima vastu. Ka minu elu ei kestnud seal kaua, kuigi enne ära andmist mind isegi silitati (vähemalt mulle tundus see nii) ja lausuti, et kahju sinust lahkuda või sarnaselt see igatahes kõlas.Uueks kohaks oli rahakassa poes, aga peaaegu kohe rändasin ühe vanema mehe kätte, kes mu ümbrikusse toppis ja esialgu sinna ka jättis. Aeg-ajalt pistis ta mõne 100- või 500-kroonise sinna juurde. Seal ümbrikus lesisin ja lobisesin ilmatu hulk aega. Ometi lahkusin sealtki, sest meie oleme juba need, kellel kunagi kindlat peremeest olema ei saa.Sellest päevast alates pidin tihti teiste rahatähtedega koos rändama. Hiljem kuulsin ühelt kulunud 100-krooniselt, et me ei olegi enam nii suured kui aastaid tagasi ja peame seetõttu just koos olema ja rändama.Ühes suures (minu jaoks suures) ruumis oli 100-krooniseid väga palju ning ühe-kahe, ka kolme-nelja kaupa lipsasid nad ühest praost välja.” Mu sõber ohkas.Kasutasin võimalust ja ütlesin: “See oli vist pangaautomaat”.Minu vestluskaaslane maigutas suud ning tegi suured silmad (kuna tal endal neid ei olnud, siis kasutas ta Koidula omi).”Ju vist, mina nii väike ja ei tea.”Sa pidid ju suur olema?”Tjah, oma elupäevade alguses olin tõesti suur, inimesed vaatasid mind austusega ega tahtnud nii kergelt minust loobuda, aga nüüd, kus hakkan umbes aasta pärast oma esimest juubelit pidama, antakse mind lastele, kes mu hooletult kokku käkerdavad ning taskusse panevad. Kujutad sa ette! TASKUSSE! Sinna, kuhu sente topitakse. MIND, 100-kroonist.”Minu sõber oli silmnähtavalt pahane. Palusin tal jätkata.”Eriti hooletult kohtlevad mind ilusasti riides inimesed, aga selle-eest,” ta naeratas Koidula suud kasutades,”üks viledaks kulunud mantlis naine andis mulle isegi suud. See, kas olen suur või väike, oleneb sellest, kelle käes olen.”Aga kelleks sa ise ennast pead?” ei saanud ma jätta küsimata.”Eks vist ikka suureks. Noorpõlve veendumusi nii kergelt ümber ei lükka ja ma olen harjunud end suureks pidama.”Vaikisime päris tükk aega. Lõpuks katkestas vaikuse 100-kroonine, küsides minult: “Aga kes ma sinu jaoks olen?”Rõõmustasin, et ta nii küsis, sest teadsin, et ei pea teda kurvastama.”Minu jaoks oled sa suur. Saaksin sinu eest kaks kilogrammi komme või kakskümmend jäätist või