Lambaid ähvardab uus viirushaigus Maede – Visna

Mis haigus see on?
Uut lambahaigust tutvustas kohalolijatele maakonna peaveterinaar Toivo Jürisson. Kuigi esimesed sellesse tõppe haigestunud lambad meie maakonnas registreeriti juba kolm aastat tagasi, kuulis enamik lambakasvatajaid nende loomi ähvardavast ohust paraku esimest korda. See Maede – Visna haigus, mis diagnoositi Euroopas esmakordselt 1975. aastal, esineb nii lammastel kui ka kitsedel.
Tegelikult võib öelda, et tegemist on isegi kahe viirushaigusega, sest Maede põhjustab muutusi kopsus ja Visna tekitab muutusi lamba kesknärvisüsteemis, põhiliselt ajus. Reeglina haigestuvad vähemalt üle kahe aasta vanad lambad, kuigi talled võivad nakatuda juba emapiimaga. Seda võibki nimetada hiilivaks haiguseks, sest peiteperiood võib kesta kuus kuud kuni kuus aastat ja haigus ise kulgeb krooniliselt.
Maede ehk kopsuhaiguse korral lambad kõhnuvad ja kurtuvad, 3 – 4 aasta vanused lambad hakkavad hingeldama ega jõua enam karjale järele. Palavikku ei ole, kuid pea liigub hingamise taktis kaasa. Tiinetel uttedel esinevad abordid või sünnivad väga nõrgad järglased.
Närvihaiguse korral võivad haigusilmingud hakata välja paistma juba 2 – 3 aastastel loomadel. Lambad jäävad nõrgaks, liikumisel komistavad ja kukuvad, võib esineda tagakeha halvatust, kuid palavikku loomadel ei ole.
Kahjuks pidi loomaarst tõdema, et praegu veel on Maede – Visna ravimatu haigus ja ei ole vaktsiini selle vastu. Kui uuringute tulemusena on tuvastatud, et lambad on Maede – Visna viirusele positiivsed, ei jää muud üle, kui haiged loomad kombinaati saata. Haige looma liha on aga täiesti söögikõlblik ja mingeid patoloogilisi nähtusi pole vaja karta.
Kust see haigus tuleb ja kuidas oma karja kaitsta?
Kuna lambahaigus Maede – Visna on levinud kõikides meie naaberriikides, siis on karta, et just välismaalt sissetoodud tõujäärastega jõudis see haigus meiegi tõufarmidesse ja sealt edasi ka paljudesse külalautadesse. Veterinaarkeskuse andmetel on tänaseks uuritud (võetud vereproove) maakonna 265 lambalt ja enamik on osutunud Maede – Visna viiruse suhtes positiivseks. Senini on ainuke terve kari Leida Krummil Leisi vallas.
“Eks see haigus levibki rohkem jäärade kaudu,” arvab ka Leida, “oma jäära ei tohi küla peale “rendile” anda ja uue sugujäära muretsemisel peab eelistama kodumaist külapoissi.”
Muidugi peab loomi korralikult toitma ja täitma kõiki veterinaareeskirju – siis ei ole nad haigustele nii vastuvõtlikud. Lambad kipuvad kiduma, kui nad suve läbi on ühel väikesel karjamaal või talvel visatakse natuke käpuga heinu ette ja juua antakse vahel harva, kui meelde tuleb. Viirushaigus küll karjamaa kaudu ei levi, kui aga lambad on mitu aastat järjest ühel ja samal karjamaal, siis tulevad neile tingimata ussid sisse.
Sageli tahavad lambad soola ja teisi mineraale ning vitamiine, ka söödavilja või jahu. Kes peab vetapteegis müüdavat kaupa kalliks, peab ise seda rohkem tooma metsast oksi või tegema talveks lehiseid.
“Kolhoosiajal ei olnud vahepeal kusagilt lammastele mineraale ja vitamiine saada, siis tõin kesktalvel metsast männioksi, mida lambad mõnuga närisid, ja olid ikka terved,” meenutab Leida ja lisab: “Meie lambakasvatajad ja veterinaarid peavad ühiselt selle haiguse vastu välja astuma ning kindlasti on vaja uuringuteks ka riigi toetust. Ja lõpuks, asi polegi nii hull – see hullu lehma tõbi on ikka hoopis hullem.”
Loomaarstid hakkavad külastama lambafarme
Toivo Jürissoni sõnul hakkavad iga valla volitatud loomaarstid külastama lambafarme ja kõiki külaperesid, kus lambaid peetakse. Kavas on läbi viia lammaste loendus ja ühtlasi jälgida nende pidamis- ja söötmistingimusi. Ainult valla loomaarst võibki teha uuringuid ja kirjutada välja tõendeid loomade müümisel või ostmisel. Kõik sugujäärad aga kuuluvad kohustusliku uurimise alla. Profülaktilise töö eest tasu ei võeta, maksta tuleb ainult loomade ravimise eest.
“Kuna asi on tõsine, tuleks maakonnas välja töötada oma veterinaariaalane programm lammaste haiguste tõrjeks,” toonitas Ülo Metsmaker, “ja kindlasti tuleb abi küsida ka riigilt. Lambapidajad aga peaksid laskma oma karja uurida ja siis eraldama haiged loomad tervetest. Lammast ei tohi lasta otsa lõppeda, sest mille muuga meie maainimestel ikka nõnda tegeleda on.”
TÕNU ANGER