Wolfgang von Szeliga toimetab Saaremaa uudised laia maailma

Praegune kolm korda aastas trükivalgust nägev Arensburger Wochenblatt on kunagise Kuressaare Nädalalehe, 1875-1939 saksa keeles ilmunud Arensburger Wochenblatti samanimeline järglane, mille tollal asutas praeguse väljaandja vanaonu Anton Ferdinand von Sass.
“Kirjutan ilma mööda laiali pillutud kunagistele saarlastele siinsest elust,” räägib 74-aastane, 1939. aasta sügisel 13-aastasena Kuressaarest Saksamaale põgenenud Wolfgang von Szeliga puhtas Eesti keeles. “Leht läheb lisaks Saksamaale Rootsi, Kanadasse, USA-sse, kõikjale, kus veel endisi saarlasi leidub.”
Idee hakata vanaonu ajalehte taas välja andma tuli von Szeligal koos Saaremaalt pärit baltisakslastega. “Kord aastas kutsun endale Saksamaale külla nüüd võõrsil elavaid saarlastest baltisakslasi. Ükskord oli kellelgi kaasas kunagise Arensburger Wochenblatti numbreid ning neid sirvides tuligi mõte, miks ei võiks seda taaselustada,” meenutab Szeliga. Kõik lubasid algul aidata, aga piirdusid vaid esimese numbriga, mis tuli välja juba 1979. aastal, naerab nüüd üksi lehetegemise koormat vedav energiast pakatav endine saarlane.
Praegune Wochenblatt saab kolm korda aastas valmis Szeliga enda kulu ja kirjadega.
“207-lt tellijalt ma tasu ei võta, kes tahab, võib mulle muidugi pangaarvele raha panna,” räägib Szeliga. “Aga need saavad lehe loomulikult ka, kes ei maksa,” naerab ta. Ainuke mure on, et postiteenus on Saksamaal väga kallis. “Ühe tiraazhi laialisaatmine nõuab ca 700 Saksa marka,” selgitab Szeliga.
Aprillis, augustis ja detsembris tuleb Saaremaast kirjutav Arensburger Wochenblatt ka Eestisse – 12 numbrit Saaremaale, sealhulgas Meie Maasse, kust Szeliga oma lehe jaoks materjali ammutab, ja kaks mandrile. “Lisaks uudistele ilmuvad Wochenblattis minu ja teiste Saaremaalt lahkunud baltisakslaste mälestused,” räägib Szeliga. “Siin käies saan võrrelda, mis oli siis ja mis on praegu. Ja see, mis hetkel toimub, pakub endistele saarlastele tohutult huvi!”
Wolfgang von Szeliga tunneb end Saaremaal hoolimata muutustest koduselt ning tahab suviti siia tulla ikka ja jälle, niikaua kui abikaasa ja enda tervis lubavad. “Võin siin lõpmatuseni uidata, iga päev teen linnale ringi peale!” ütleb ta end järjekordsele jalutuskäigule asutades.