Ilmar Raag asus Kuressaares väntama oma Hamleti-lugu

Vahetult enne kesköiseid võtteid õhkub raekojast palavikulist siblimist ning kerget kaost. Tiim nohistab filmikunstnik Liina Undi juhendamisel päramisi ettevalmistusi, siin-seal kärisevad kaasaskantavad walky-talky-raadiod, raemajamürakale on ümber veditud kollane lint. Raegalerii eeskotta ehitatud Ophelia tuppa tohivad peale võttemeeskonna vaid väljavalitud, rezissöörid nõuavad valjuhäälselt vaikust. Ophelia ehk Helen Tennison säbrutab malbelt sõrmi, kleidikurde ja pitskrookeid. Hamlet Matt Kemp hilbutab kannatamatult lehvikut ning laseb grimeerijal ninaotsale puudrit topsutada, linane särk paljastab printsi karvutu rinna.
Ophelia tuppa on veetud kivilahmakaist skulptuur, gloobus, kangalapakad, paberrullid, võltsraamatud, vana mööbel. Seinal põrnitseb kaks maali, aknalaual haigutab kolju. Stsenarist-rezissöör Ilmar Raag (fotol) seirab mõtlikult lokivahus Opheliat ning selle tilaga raamatut, teles, filmis ja teatris mänginud Inglise aktriss kallutab äraootavas arusaamatuses pead.
Esimeses pisistseenis haarab Ophelia laualt raamatu ning sukeldub sellesse. Peale paari proovivõtet suriseb juba vana 16-millimeetrine ETV kaamera.
“Gut!” hõikab Raag rõõmsalt: “Kotermann tuleb välja tuua!” Vallandub juubeldamine, mis kulmineerub muskaatshampanjatilga kummutamisega pea poolesajaliikmelise meeskonna käteplaginas.
Pärast piduhetke läheb lahti tõsine filmitöö. Raag ukerdab Ophelia tuppa sinise paljunäinud ratastooli, milles vurab tiba hiljem ringi operaator Madis Mihkelsoo. Laud pannakse piinliku täpsusega uuesti paika, assistendid sebivad küünlaid läita, fotograafid Raul Mee ja Agne Nelk manööverdavad mööblitükkide vahel. Näitleja näkku küünitatakse üüratu mikrofonitoru.
“Vaikust võtteplatsil!” kärgatab teine rezissöör Aina Järvine. Mahedas küünlavalguses törtsab tuppa tossu, õhk on keemiast mahe. Valgusehäma katab Ophelia näo varjuplekkidega. Helen Valkna lõhub valjult filmiklappi ning must komöödia vurab tasa kaamerasse.
Hamlet läheneb Opheliale, sosistab sellele kirglik-irooniliselt lokipahmakasse, too kohkub püsti ning tuiskab neljakäpakil Raagile otsa. Võte sobib ning minnakse edasi, läbi kogu Ohio ülikooli filmmagistri programmi käigus kirjutatud Raagi stsenaariumi.
Raagi Hamlet on vääritu naistekütt
Raag keerab Shakespeare’i klassika pea peale. Filmi stiilgi on püstitatud kontrastidele ning lõhub klassikamüüti: visuaalses tunneb vaataja ära Madalmaade kunstiteoseid ning vana inglise keel on suuresti pärit Shakespeare’ilt endalt. Seevastu kaamera on pidevas liikumises ning näitemäng toonitab igapäevast kõnekeelt.
Peategelaseks kujuneb Horatio, kes seisab Saksa õpinguilt naastes vastamisi taanlaste amoraalse õnnega: rahvas on vana kuninga mõrva suhtes ükskõikne, Hamlet jahib Opheliat ega mõtlegi isa tapmise eest kätte maksta. Nii ei jää himura printsi sõbral muud üle, kui kõrgete ideede nimel intriige mässima hakata, sest riigi kõlblus variseb. “Horatio ei luba kellelgi olla süüdimatult õnnelik, niikaua kuni õiglus pole jalule seatud,” jutustas Raag. “Suureks küsimuseks saab see, mis õiglus tegelikult on.”
Kudjape kalmistul kujutatakse Hamleti ja Horatio kohtumist Hamleti isa vaimuga. “Hamlet teatab, et teda ei huvita isegi kuningaks saamine, veel vähem kättemaksmine,” rääkis Raag. “Horatiole on see selge signaal sellest, et loomulikult tuleb kätte maksta. Hamlet läheb aga kohe Ophelia juurde tagasi, tal on pooleli tõsine flirtimine.”
Horatio kahekordsest intriigist sünnivad noorte vahel arusaamatused, Romeost ja Juliast laenatud lõpustseenides kukub Ophelia rõdult alla ning sureb.