Suure Tõllu imelikud juhtumised jaanipäeval

Kahjuks peab tõdema, et hoolimata heast reklaamist ja lavastuse vägevast pealkirjast oli pealtvaatajaid oodatust siiski hulga vähem ning 1500-st istekohast olid rohkem kui pooled tühjad. Kas oli seoses jaanipäevaga maakonnas üritusi liiga palju või ei tunne rahvas enam oma mineviku kangelaste vastu huvi? Võimalik, et paljudele tavainimestele ei olnud pileti hind taskukohane.
Kõigepealt peab rõõmustama selle üle, et pärast inglise kuningat jõuti meie suvelavastustega kohe saarlaste endi kuninga juurde. Maailmas on ju kirjutatud palju häid näidendeid, mida sobiks suurepäraselt meie linnuse hoovis mängida, kuid suvekülalised, kellel paksem rahakott, tunnevad rohkem huvi kohaliku kultuuri, põlisrahva tavade ja kommete ning tema minevikupärandi vastu.
Saare rahvas võib ainult uhkust tunda, et meil on olemas oma vägimees, kelle kuulsus aastasadadega pole tuhmunud. Tõllu nime on kasutanud isegi mõned saksa soost väepealikud, rääkimata paljudest tituleeritud või isehakanud suurtest Tõlludest, kes end kuulsa nimega on püüdnud üles upitada. Tundub, et nähtud etendus lossi hoovis oligi lugu ühest kaasaja töötust keigarist ja võrgutajast, kes ei tea isegi, mida ta õieti tahab ning kellel peale suure nime ja pika kasvu polegi midagi enamat. Ja tegelikult võiks isegi pisut pahandada, et Ülemaa-mehed tulid saarlasi mõnitama, tehes nende rahvuskangelasest kohtlase ja ilma koduta seikleja, kes kõlbab vaid Leigeri sulaseks. Aga kuna tegemist on ikkagi vaid Tõllu nimekaimuga, kes kõnnib nii, et silm ka ei pilgu, ühest ajastust teise ega paku publikule eriti sügavaid hingelisi läbielamisi, vaid veidi vallatut meelelahutust, pole kurjustamiseks põhjust. Seda enam, et tänases Eestis on pisut kohtlastel soe koht alati garanteeritud.
Hiidlaste legendikangelane Leiger elab toredas majas, kuid siis sekkuvad asjasse maa-alused ehk kuradid ja kui paberit pole ette näidata, oled kõigest ilma.
Etenduse sisu ei tasu ümber jutustada, küll aga väärib kiitust lavastus tervikuna ja näitlejate mängulust. Ja muidugi Peeter Volkonski reipad lauluviisid, mis kõlasid sumedal suveõhtul kenasti iidsete lossivallide vahel.
See on aga tõesti tõsi, et tõeliste Tõllude õlul püsis ja püsib Saaremaa edasi ning kui mees kaotab pea, siis on see Pireti süda, millest sünnib uus saarlaste sugu.
Ja kui mõnel kirjamehel järgmise aasta suvehooajaks tuleb häid mõtteid pähe, siis jäägu nendega ikka Saaremaa pinnale pidama.