Koolilõpetajad hullavad tutinädalal

Igal kevadel kõiki koolilõpetajad haarav tutinädalahullustus vallutas õpilaste südamed selgi aastal. Linnas ja koolides liikuvad kirjudes riietes noored elavad sel viisil välja aasta jooksul kogunenud pingeid ja on veel viimast korda ametlikult lapsemeelsed. Õpilaste selline vallatlemine on traditsioon või, nagu ütleb Kati Kuressaare gümnaasiumist: “Lõbus on!” Noorte ohjeldamiseks on Kuressaare Gümnaasiumi huvijuhi Annely Meistersoni sõnul kehtestatud teatud reeglid: “Pole soovitatav teisi pritsida ega ise märjaks saada. Organiseeritud veesõda koolistaadionil saaks ka koolipoolse heakskiidu, kuid valimatu koht ja aeg tekitavad probleeme.”
Huvijuhi meelest on võistkondlik pritsisõda väljaspool koolimaja igati tervitatav ettevõtmine, puuduvad ainult tegijad. “Kui olukord on kontrolli all – miks siis mitte?” arutleb Meisterson. Seniks aga kõrvaldab kooli turvamees käibelt pritsipudeleid ja noomib süüdlasi.
Sellegipoolest on õpilased rõõmsad. “Nad käivad tunnis nagu ikka, kuid on sealjuures nii positiivselt meelestatud,” räägib 9.d klassi juhataja Ellen Kask ja kirjutab oma nime mööduva poisi särgile. Roosade lehvidega Kaidi rõõmustab senise kuiva nahaga pääsemise üle ja märgib, et tore on end kord aastas koolis vabalt tunda. Viimane väljendub nii kummikeksumängus kui kaisukaru kooli toomises.
Tutinädala rõõmsad meeleolud on Saaremaa Ühisgümnaasiumis juba möödunud, kuid huvijuht Diana Õuna teatel pole sealgi probleeme olnud: “Nädal möödus suhteliselt rahulikult. Veesõda siseruumides jäi keelu tõttu ära ja keegi viga ei saanud.”MARJAM KURIS