Lambakasvatus vajab värskeid ideid ja uusi eestvedajaid

Peab tõdema, et viimastel aastatel on meie lambakasvatus läbinud küllaltki vaevarikkaid arenguetappe. Nii mõnedki ametimehed on püüdnud lambakasvatajaid pügades ise ruttu ratsa rikkaks saada. Aga iseseisvuse algaastatel meie lihakombinaat oma naeruväärselt madalate kokkuostuhindadega lausa nülgis vaeseid lambapidajaid. Praegu lubab kombinaat talleliha kilo eest küll 30 krooni, kuid tegelikult on noore lamba kombinaati saatmine alati väga riskantne ettevõtmine, sest enamasti on vastuvõtjate arvates lammas kas liiga lahja või liialt rasvane ja sa ei pea oma looma eest ikka midagi saama. Kuid ise lammast kodus tappa ja siis liha turule müüa, on uute seaduste järgi rangelt keelatud. Aga lasta lammas kombinaadis teenustööna tappa ja siis teda edasi-tagasi transportida, läheb ju kokkuvõttes nii kulukaks, et targem on sellega üldse mitte jännata. Tundub, et siin on tegemist kõlvatu konkurentsiga, kus seaduse abil tõrjutakse lambakasvataja kui nõrgem ja ebateadlikum lihtsalt turult välja. Nii ongi enamikel linnaelanikel ja vist ka paljudel maainimestel lambaliha maitse ammu suust kadunud. Kuid suitsutatud lambakints on meie rahvustoit, head suppi saab suitsutatud lambaribidest ning ehtne Zazlõkk on ikkagi ainult lambalihast.
Õnneks veel leidub meie külades entusiaste, kes kõigist raskustest hoolimata pole lambaid ära kaotanud. Muidugi, ka tänavu lubatakse pisut utetoetust, kuid ainult selle nimel ei tasu küll vaeva näha. Aga eks oma pere kõhutäide ole ka üks osa turust ning tulekul on ju otseturustamisseadus. Kas see teeb ka lambapidajate elu kergemaks või lõikavad sellest jälle kasu ainult nn suurtootjad?
Ketramist ja kudumist pole naised veel ära unustanud ja sooje sokke, kindaid, kampsuneid müüakse külluses. Ükski tehismaterjal ei asenda lambavilla.
Saaremaa lamabakasvatajaid on käinud koolitamas spetsialistid USA-st ja Inglismaalt, kuid erilist tulu sellest pole tõusnud, sest oleme oma vanavanemate aastasadadega kogutud tarkused ja teadmised hüljanud. Need aga peavad olema alustoeks, ilma milleta ei saa ükski uus asi hakata meile soovitud kasu tooma.
Gotlandi saarel osatakse lammast hinnata
Käsitöömeister Heli Kurist on kangast kudunud 20 aastat, kasukaid õmmelnud kaheksa aastat ja ühe aasta saanud tekstiilierialal täiendõpet Gotlandi saarel. “Meie lambakasvatus tuleb päästa, kust siis käsitöölised muidu toorainet saavad,” lausub Heli sissejuhatuseks. Aga Gotlandi saarel nägi ta palju huvitavat ja kasulikku, kus suunas tasuks meilgi tasapisi liikuma hakata. Paljudel taludel on sajapealised lambakarjad ja pererahvas ise teeb kohapeal nahast või villast valmistoodangut. Kui pargid ise naha ära ja teed sellest mõne põneva tarbeeseme või suveniiri, siis saad ju kümme korda rohkem raha ning tööpuudust pole karta. Gotlandi saarel ongi aretatud eriline karusnaha lammas, kelle nahast saab valmistada kõikvõimalikke asju, nii et ükski nahariba ei lähe kaotsi. Gotlandi käsitöömeistrid püüavad oma toodete valmistamisel säilitada omapärast viikingiaja hõngu, mis meelitab turiste hoopis rohkem ligi. Suvekuudel pakutakse talupoodidest arvukatele turistidele nii liha-, villa- kui nahatooteid. “Neid Gotlandi karusnahalambaid peaks tingimata ka Saaremaale tooma,” unistab Heli, “siis võiks siingi nahatoodete sortimenti uuendada. Seda enam, et rahvusvaheline projekt on juba olemas.” Muidugi pole saarlastel mõtet gotlandlaste käsitöid kopeerida, meil endil algupärandeid piisavalt, tasub vaid korraks pilk muuseumisse heita.
Homseks äevaks tuleb teha ettevalmistusi täna
“Külainimesed on masenduses, sest pole tööd ega teenistust,” muretseb Heli. Midagi peab ju ette võtma, sest kuhu nad siis oma kodust minema peavad. Ja seesama vagur lambake võiks nii mõnegi maapere päästa. Seda on tõesti palju, mida saab kodusel teel ise lambasaadustest teha. Gotlandi saare nahaparkijad ootavad Eestist huvilisi, et neile õpetada taimparkimise saladusi. Oleks vaja igast Eestimaa nurgast kokku kaheksa inimest, kelle koolituskulud kaetakse rahvusvahelise projekti rahaga. Need väljaõppinud käsitöömeistrid omakorda hakkaksid kohapeal kursusi korraldama ja nõnda poleks enam vaja lambanahku metsa visata. Teha kodusel teel oma materjalist mingi valmistoode – see nõuab alguses pealehakkamist ja julgust, kuid sellega peab harjuma, sest teisiti oma elu paremuse poole ei pööra. Eestvedajateks võivad saada ametikooli õpilased, kuna noored lähevad alati kergemini uuendustega kaasa ja nii tekiks neilegi tulevikus rohkem töökohti. Tootearendusprotsessis aga saavad käsitöömeistreid nõustada meie oma tekstiilikunstnikud.
23. mail korraldab taluliit ametikooli saalis lambakasvatajatele järjekordse õppepäeva, kus huvilised saavad vastuse paljudele oma küsimustele. Esinema on lubanud tulla Hillar Kalda lambakasvatusseltsist, Ülo Metsmaker maavalitsusest, Jüri Hioväin lihakombinaadist, Tõnu Põlluäär veterinaariateenistusest, Karli Sepp taluliidust jt. Kindlasti tehakse juttu ka suviste ühisürituste läbiviimisest.
TÕNU ANGER