Jäine Läänemeri kinkis saarlastele sajandi saagi

“Minu arust on see peaaegu et sajandi mereand. Ei ole kuulnud, et kunagi varem oleks tulnud nii suures koguses ja nii kvaliteetset puitu,” ütles Saaremaa Merekultuuri Seltsi liige Leo Filippov.
Randlaste hinnangul on nad poolteise nädalaga korjanud vähemalt paarsada tihumeetrit tarbepuitu, mis markeeringu järgi on valmistatud Soomes. Saematerjali on leitud Harilaiust Sääreni ulatuval umbes 60 km pikkusel rannaribal.
Kõige massilisemalt oli korjajaid läinud pühapäeval, kui Tiirimetsa ja Salme vahel rannajoonel askeldanud inimeste hulk tuletas meelde suvist rannahooaega. Oli naisi ja lapsi, rahvast oli sadade kaupa, ütles üks aakrikukorjaja, kes viis kolme päevaga koju umbes 15 tihumeetrit hinnalist puitu.
Kuna puit on tulnud üle ranniku ühtlaselt, annab see alust oletada, et last on merre pääsenud küllalt kaugel. “Last peab olema kaugelt, sest muidu nii pikalt ei tilguks,” sõnas Vilsandi rahvuspargi direktor Arvo Kullapere.
Hulgaliselt materjali on veel lahtedes jääsupi sees kinni ja otsib maabumispaika sõltuvalt tuule suunast ja rannahoovusest. Osa prusse on säilinud koguni 3-5 tihu suuruste korralikult laotud staabelduspakkidena.
Põhiliselt männist ja kuusest saematerjal on radiaallõikega ning sõltuvalt paksusest ja mõõtmetest ulatub paremate prusside hind spetsialistide sõnul umbes 2000 kroonini tihumeetrist. “Rahalises väärtuses on see sajandi õnnistus,” märkis Leo Filippov. Filippovi hinnangul on merest välja toodud puitu parajalt palju, et mõneks ajaks kohalikul turul saematerjali hinnad alla lüüa. “Tekkinud on vajadus vahendaja järele, kes viiks kokku müüjad ja ostjad või aitaks laudu vahetada,” sõnas ta.
Filippovi sõnul pani kaldale uhutud saematerjal proovile rannarahva vanad tavad, mille kohaselt kuulub adruvalli taha tõmmatud aakrik üleskorjajale ning teised seda puutuda ei tohi. Vanasti oli selline asi väga karmilt karistatav, aga nüüd on kuulda olnud juhustest, kus on käidud teiste tagant varastamas, rääkis Filippov.
Tülikaks tegid tormiandide kogumise pigem uued maaomanikud, kelle mereni ehitatud aedades puudub seadusega ette nähtud igamehe läbikäigu võimalus. Aiad sõtkuti maha, mis mõistagi põhjustas konflikte.
Arusaamatusi tekkis randa suubuvate juurdepääsuteedega, kust vaatamata omanike keelule mindi kas jõuga läbi või sõideti suvalisest kohast sisse uus rada.
Üldiselt rannatava aga kehtib ja mere ääres olnud seltskond paistis sõbralik ja üksteist abistav. Ka jagasid aakriku kogujad omavahel ära piirid, kus keegi korjab.
Mõne kättesaamatuna tundunud prussi või laua kaldale toimetamisel näitasid randlased üles ka tehnilist taipu. Jääl sõitmiseks pandi paatidele alla suusad ning Tiirimetsa kandi mehed ehitasid riistapuu, mille nad ise hõljukiks ristisid. Tegemist on laia plekkplaadiga, mille külge kinnitati tühjad bensiinivaadid ja mis toetub korraga mitmele jäätükile.
Sellega saab jääsupis paremini pinnal püsida. Ühtlasi on vaadid õnnetuse korral päästerõngaks, millest vette sattudes kinni hoida.
Raskeid õnnetusi prusside kaldale venitamine seni veel kaasa toonud ei ole, kuigi merrekukkumisi on olnud küll. Mõni mees on jäätüki pealt koguni rinnuli või selili üle kere sisse kukkunud.
Filippov märkis, et kuigi mõne aakrikulise käitumine võib tunduda ahnitsemisena, ei ole see tegelikult sugugi nii.
“See on hasart ja rannarahva veri lõi seekord ikka keema,” selgitas ta.
AIN LEMBER