Almi Tugev luuletab isamaast, loodusest ja usust

Luuletusi hakkas päästeametis oma igapäevast leiba teeniv Almi Tugev kirjutama alles 1995. aastal. Tema enda sõnul oli selle põhjuseks võlatunne looja ees: “Tahtsin teha midagi sellist, millel oleks igavikuline väärtus.” Luuleanne on tema sõnul jumalast antud. “Päästeteenistuses pikkadel tööpäevadel oli mul aega mõtiskleda,” kirjeldab poetess luule juurde tulekut. Ühel ööl valves olles väsimusega võideldes tuli Almile pähe lausekatkend: “kadakate keskel mäeharja peal…”, mis meenutas täpselt tema sünnikodu. Sellest jätkudes “… seisab linnupesa kolme linnupojaga” sündiski esimene luuletus, mis on avaldatud ka tema esimeses, 1998. aastal ilmunud luulekogus.
Uues kogus domineerib kolm teemat: loodus, isamaa ja usk. “Ma olen merega nii kokku kasvanud, et ma üldse ilma mereta ei suuda elada,” rääkis Valjala vallast Turjalt pärit looduselaps. “Kas õnn on Brüsseli tulede säras või lihtsas maamehe hütis?” küsib Almi oma luuletuses “Rukkilillepärg”. Luulekogu esitlusel avaldas poetess lootust, et me kõik kord “õnnelikult randuksime oma unistuste sadamas”.
Vastvalminud luulekogu toimetas Enda Naaber. Luuletusi luges Kuursaalis Linda Lääts ja klaveril saatis ning laulis Lea Lääts.
SVEA AAVIK