Konkursitööd tuli kirjutada vanaemade ja/või vanaisadega seotud teemadel. Tähtajaks laekus 53 võistlustööd, neist 32 proosa- ja 21 luulevormis. Zürii, mille tuumiku moodustasid pensionäride raadiosaadete tegevtoimetajad Harry Õnnis ja Endel Prooses, jäi “saagiga” väga rahule.
Valdavas enamikus oma võistlustöödest on õpilased oma vanavanemaid ehk liialt paljugi ning ühtmoodi kiitnud. Vanaemade kohta on õige sagedasti kirjutatud, et nad koovad toredaid sokke, küpsetavad maitsvaid kooke ja pakuvad nende juurde head moosi. Vanaisad on võistlustöödes tavaliselt väga töökad, lõbusad, heasüdamlikud. See võib tõesti õige olla ning lapselapsed tahavad vanavanematega koos meelsasti aega veeta – mida rohkem ja kauem, seda parem. Aga paljud vanaemad ja vanaisad ise arvavad, et ega nad ikka alati sellised pehmed sulepallid või sädelevad kuldmunad ole küll. On ju neilgi oma mured ja sellised eluraskused ning tegemised, mis vahel tuju rikuvad, asjalikultki kurjustama panevad või võtavad ära võimalused oma lapselastele heldust, elurõõmu, vastutulelikkust ja lõpmatut headust üles näidata. Sellest võivad mõnikord tulla keelamised, torisemine ja muu selline inimlik, mis lapselastele mõistetav ja meele järele ei ole. Seda rõõmustavam on, kui lapsed selliseid asju ja juhtumeid kaua meeles ei pea, vaid ikka kõike head ning meeldivat meenutavad.
Vajalikest kriteeriumidest lähtudes otsustas zürii määrata esimese auhinna (200 krooni) 6. klassi õpilasele Triinu Tootmaale võistlustöö “Minu vanaema ja vanaisa” eest. Teise auhinna (
Pensionärid korraldasid õpilastele omaloomingukonkursi
0 Kommentaari
