Kõrtse kummitab autorikaitse seadus

Reede õhtul ja ööl vastu laupäeva kontrollis Saare politsei autorikaitse seaduse täitmist viies Saare- ja Muhumaa baaris. Muusika avalikuks esitamiseks ette nähtud leping oli olemas vaid ühel lõbustusasutusel, Mustjala baaril.
Nelja litsentsita baari hulka kuulub Orissaare kultuurimajas rendipinnal tegutsev ööklubi Lucifer. Eilseks kutsuti Luciferi omanik Märt Sõber majanduspolitseisse, et anda teada, millise summa ta peab seaduserikkumise eest tasuma.
Litsentsita muusikat mängivat lõbustusasutust saab karistada minimaalselt 20 000-kroonise trahviga, kuid seaduse rikkumine eriti suures ulatuses võib kaasa tuua paarkümmend korda suurema trahvisumma.
Trahvimiseks eile aga ei läinud, sest rikkumise suurusest sõltuvalt saab karistuse määramise otsustada kohus. “Lootma peab, et trahvi ei tehta, sest nii suurte summade juures paneks see meie eksistentsi suure küsimärgi alla,” viitas Sõber mustale stsenaariumile. “Politseis öeldi ka, et ehk piirdub kohus vaid hoiatusega, sest rikkumine oli esmakordne.”
Esmaspäevaks ajas Märt Sõber Eesti Autorite Ühingus korda kõik litsentsi saamiseks vajalikud dokumendid nii Luciferi kui ka baari Teine Kodu kohta. Nüüdsest peab Sõber Luciferi pealt igas kuus autorite ühingule maksma 800 krooni ja Teise Kodu pealt 300 krooni.
Kuna Illiku laiul asuvas baaris Illiku Ladu korraldatakse aastavahetuse paiku mitmeid üritusi, tuleb ka nende pealt tasu maksta. “Mina sain seadusest aru, et iga joodik, kes kuskil poe ees laulab, peab ka selle eest maksma,” tähendas Märt Sõber.
“Näiteks maakultuurimajad peavad samuti sõlmima lepingu, kui tahavad jõulu- ja aastavahetuse üritustel muusikat mängida,” sõnas Sõber. “Seega kõik üritused, mis kuskil toimuvad, on seadusevastased. Minu meelest on see absurd.”
Luciferi baaris korraldatud aktsiooni tõttu esimest korda tõsiselt autorikaitse seadusele mõtlema hakanud Orissaare kultuurimaja juhataja Janne Hintsi sõnul jääb talle seadus mitmes osas arusaamatuks.
“Mina sain nii aru, et kui ma originaalplaadi või -kasseti pealt jõuluüritusel muusikat mängin, ei pea midagi maksma, kuid kui olen ise midagi lindistanud ja vahele jään, võidakse trahvi teha,” lausus Hints. “Kõik on selle probleemi küüsis, koolid, kes korraldavad diskosid, ja kultuurimajad, kes tegelikult oma ürituste pealt kasu ei saa, peavad ikkagi maksma.”
A ja O on EAÜ
Eesti Autorite Ühing (EAÜ) esindab üle miljoni autori ja muusikakirjastaja õigusi, sealhulgas praktiliselt kogu Eestis mängitavat muusikat. Kõik, kes tahavad muusikateoseid avalikult esitada, peavad selleks saama eelneva loa EAÜ-lt.
Muusikateoste avaliku esitamise all mõeldakse teoste mängimist, laulmist või muul viisil ette kandmist üldsusele avatud kohas või kohas, mis pole laiemale üldsusele avatud, kuid kus viibib oluline arv isikuid väljastpoolt perekonda ja lähimat tutvusringkonda.
Kas muusikat kantakse ette raadio, kasseti, CD või televiisori abil, ei oma autoriõiguse seisukohalt mingit tähtsust. Igal juhul on tegemist teose avaliku esitamisega. Tähtsust ei oma ka asjaolu, kas kas keegi pani tähele, et muusika mängis või mitte.
Raadiod maksavad autoritasu teose ülekandmise õiguse saamise eest, kuid kui keegi soovib raadioprogrammi kasutada oma äris taustmuusikana, tuleb selleks luba saada ja selle eest ka maksta.
Helikandjat ostes saadakse õigus kasutada seda oma isiklikeks vajadusteks, kuid teose avaliku esitamise õigust ostmine kaasa ei too. Hoiatus, et teoste avalik esitamine on seadusevastane, on kirjas peaaegu kõigil legaalselt toodetud kassettidel ja CD-del.
ANDRES SEPP